Kuidas taanlane käib jäätmejaamas

Mõneti erinev kogemus on eestlasel ja taanlasel kui ta otsustab pakkida oma kola kokku ja üleliigseks jäänud asjad viia jäätmejaama. Kuidas keskmine eestlane käitub, seda mina täpselt ei tea, aga enda kohta saan rääkida küll.

Kuidas täna toimetame?

Kui tundub, et miski on üleliigne – näiteks sõbralt saadud kohviveski või mõni päevi näinud tool, siis paigutan ta ilusti lauale või seina äärde ning teen ühe maru hea foto. Avan Facebookis Prügi aardeks grupi, kuhu ma siis läkitan oma amatöörpiltniku tulemuse. Kirjutan ka paar ilusamat või tõsisemat sõna juurde ning ringlema ta asubki. Varsti kirjutab keegi kommentaari “Soovin, kirjutasin privasse” või “Kas on veel alles? Olen õudne kohvifänn ja just selline veski on mul puudu”. Mõtlen korraks, et millised veskid tal veel võiksid olla ja siis jällegi saan aru, et jäin unistama ja asun kirjadele vastama. Tunni või kahe pärast jõuab keegi asjale järgi tulla ning olengi ühe eseme võrra kergem. Müümisega ma jantima ei hakka, sest pärast pole veel keegi millegagi rahul ka ja kellele seda veel vaja on.

Niimoodi ma tasapisi toimetan oma asjade maailmas ja optimeerin koduelu. 7-8 aastat tagasi ehk võinuks ma lihtsalt asjad kokku pakkida haagisele ja siis jäätmejaama sõita. Sealne operaatorionu võtab mu vastu ja vaatab kama üle. Ta ütleb, et see puidust tool läheb pehme mööbli alla kuna istmekattel on natukene riiet. Kohviveski vii sinna otse elektroonikakonteinerisse ja vaata, et telekaga pähe ei saa. Mööbliplaat pane ehitusse, aga see kapp lõhu ära ja viska mööblikonteinerisse. Kapp muidu ju korralik, aga lihtsalt natukene vanahõnguline. Küsin et miks mööbliplaat ei võinud panna mööblikonteinerisse? Mees mõtleb natukene ja ütleb “noo nii käib”. Teen oma kohustusliku tiiru ära, käin kassaruumist läbi ja maksan oma taksi ära. Asjadest olen niisamuti vaba ja rohkem selle peale ei mõtle.

Inimesed seisavad jäätmejaama ees ja ootavad edasijagamise punkti avamist

Õppereis Taani jäätmejaamades

Krutime kella edasi ja jõuame tänapäeva. Võtan osa õppekäigust Taani, kus tutvustatakse kohalikke jäätmejaamasid. Mul asja vastu lihtsalt selline huvi. Jõuame paika veidi enne avamisaega ja mingi mass inimesi seisab aia taga rivis. Kaaskodanik Tartu linnavalitsusest nendib, et olukord meenutab nõukogude aega – kui keegi seisab kuskil järjekorras, siis järelikult jagatakse midagi head. Meid vastu võttev neiu juhatab meid kõrvalväravast sisse ning jalutame roheliste kasvukastidega ümbritsetud alasse. Ka veebruaris kasvavad asalead ning kaktused. Meid tervitati ja asuti tutvustama, mida siin õieti tehakse. Meil avaneb võimalus enne pikema jutu algust näha, kuidas põhivärav avatakse ja trobikond inimesi jalutavad kiiremal sammul erinevate valgete telkide vahet. Üks haarab ruttu tolmuimeja, teine leidis ratastel tabureti ning kolmas astub printer käes õnneliku näoga nurga tagant välja.

Asun nüüd põhjalikult kuulama mida neiu räägib, et heli ja pilt ikka omavahel kokku läheksid. Tuleb välja, et Kopenhaageni jäätmejaamas saab valida, kas visata oma esemed musta sügavikku või paigutada nad optimismist kiirgava erkrohelisega märgistatud telkidesse edasijagamiseks. Liigiti kogumise kohti on omajagu – ära saab anda mööblit, raamatuid, mänguasju, kunsti, remondijääke, uksi, aknaid ja muud tarvilikku kama. Abiliseks on kergelt kangelasliku ametinimetusega inimene nagu genbrungspotter ehk ringlussevõtu juhtija. Tema töö on aidata sul võimalikult lihtsasti asjadest vabaneda ning vajadusel sorteerib asjad ise ära. Vabal ajal teeb ta tiiru ka mustade konteinerite vahel ning toob sealt ära asju, mis tema arvates võiksid veel edasi elada. See jäätmejaam on üks neljast Kopenhaagenis, kus sarnaselt talitada saab. Liigiti kogutakse ligi 40 kategoorias, mis on päris muljetavaldav number, kuid mitte märkimisväärselt suurem kui hetkel Tartus. Lisaks on ka mitmeid väiksemaid punkte ümber linna, kuhu autoga (nimelt) ligi ei pääse aga saab ka asjadest lahti öelda. Inimesed saavad jäätmejaamast asju ka ära viia! Edasikasutamiseks äraviimisel on selline pehme piirang, et nii palju kui kätte mahub. Elektroonikat üldiselt edasi ei jagata. Lisaks on see ka tasuta nii andjale kui võtjale.

Vermlandsgade korduskasutuskeskus Kopenhaagenis tervitab sind optimistlikes toonides

Hooletus ja raisatud ressurss

Ehk on tuttav olukord, kus kellegi vanavanem siit ilmast lahkub ja enda elu jooksul kogutut kaasa võtta ei saa. Noorem generatsioon saab vara vastutuse enda peale ning edasi otsustab ise kuidas talitab. Mul on tegelikult endalgi sellest lugu rääkida. Ükskord naabrite majas elu lõppes ning järeltulija otsustas maja müüki panna. Otsus tehti suhteliselt ruttu, sest ei jõudnud nädalatki mööduda kui suur konteiner oli hoovi peal ning igast aknast asju järjest sinna sisse lendas. Isegi kaugematest akendest prooviti kellasid või susse lennutada konteineri poole. Meetri kõrgune draakonipuu vedeles risti ka kuhja otsas. Seda näha oli lihtsalt valus. Järeldused inimese moraalse kompassi kohta saab igaüks ise teha. Saagu teatavaks, et remondieelse või surnu kodu kolimise tühjendamise teenusepakkujad on muidu täitsa olemas. Kui muidu ettevõtetelt küsitakse jäätmejaama esemete toomise eest raha, siis seda mitte sellistelt teenusepakkujatelt, kes asjad hoopis edasijagamiseks toovad. Milline mõistlik lahendus minu meelest. Sedapsi käib hetkel Taanis.

Varasemalt mainitud mustad sügavikud

Mida saaksime juba täna parandada?

Kui Tartus täna käia, siis korduskasutuse ruumid on meil olemas küll. Operaatoritele on antud juhiseid kuidas toimetada ning oma äranägemise järgi nad otsuseid teevad, kuid ega eriti seda asja välja ei turundata. Ruumi asukohta pead ise teadma või siis julgema küsida, et mis selle ukse taga küll peidus on. Ma siiani sealt endale midagi leidnud pole, sest pole väga olnud põhjust ka sealt midagi otsida. Küllap varajased superkasutajad teavad sellest juba mõnda aega, kuid kui rahvas ise ei tea, siis ei leia sealt eriti midagi. Paljud asjad nagu lillepotid, keraamilised plaadid, kilekottidega riided ja muu säärane lendavad ikka pigem otse jäätmeteks. Sellele pole lihtsalt tehtud veel piisavalt turundust ning jäätmejaama operaatori põhitegevus on ikkagi jäätmete vastuvõtmine ning mitte korduskasutuseks ettevalmistamine. See võiks nüüd aegapidi muutuda. Seintele peaks tekitama ühe suur optimistliku bänneri, millelt loeb “Hei sina, oleme teinud Sulle asjade edasijagamise oluliselt lihtsamaks. Erkrohelistele aladele saad paigutada asju, millest teised võiksid kasu saada.” Seda sõnumit toetaks näiteks mööbli, metalli, olme ja ehitusjäätme konteineri juures ühed mobiilsed kärud, kuhu veel enne musta auku saatmist saad korraks oma sisemise kompassiga esemele veel otsa vaadata. Ja juba üks pilootprojekt saavutabki natukene rohkem edu. Vaatasin, et Hiinas müüakse neid kärusid kuskil 120 dollarit tükk. PVC bänneri ruutmeetri hind on kuskil viiekas. Mõni kopikas ka kujundajale ning tundub juba, et alla tuhande eurose investeeringuga saaks hakata asja natukene optimeeritumalt ajama.

Lootus säilib

Jäätmejaama pidevalt külastades tekib ikka vilumus. See on nagu koduste olme- ja pakendikonteinerite hõimkonda kuuluvate sugulaste kokkutulek, kuhu sa alati oodatud oled. Kui tunned asjade üle vastutust, siis tegelikult lihtsalt ära viskamine on valus. Olen ise ka seisukohal, et valede asjade tegemine peabki valus olema. Samas nagu ei saa õigesti talitamine ka liiga keeruline olla, sest me ikkagi läheme lihtsama vastupanu teed. Suuremas plaanis oma asjade uuesti ringlusesse andmine tegelikult ei lahenda keskkonnaprobleeme, kuid ta on siiski üks osa lahendusest. Mõttemallide juhtimine võtab aga aega ja ressursse. Turunduseelarve peab ikka kopsakas olema. Kuid samas on mul selle suhtes lootust. Seda lootust toitis üks märkamine kui mu pilk peatus ühel veidi uhkema Mercedesega kohale sõitnud tüübi tegevusel. Ta parajasti vedas ühed pappkastis IKEA kapiuksed uste alale edasijagamiseks ning hakkas auto poole käed taskus kõmpima. Korraks tekkis tal uitmõte ja tegi kannapöörde. Ta jalutas mööbli alale ning skännis sealset olukorda. Kükitas ühe tooli juurde ja jäi mõttesse. Mis ta peast parajasti läbi käis ma öelda ei oska. Ehk kaalus ta, kuhu sellele koha leiaks. Või hindas üldiselt tooli konstruktsiooni. Või mõtles, et täitsa hea tool, aga tegelikult pole mul seda vaja. Igatahes mõte lahtus ja tagasi autosse ta läks, kuid teenust kasutas ta loksude ja konarusteta ning jätkas oma päevaga. Niiviisi võikski toimida üks mõistlik teenus.

Loodame, et see tänane raiskamine jääb mineviku prügikasti. (hehe)

Tartu linn on uuendamas ja laiendamas oma jäätmejaamade ökosüsteemi võimaldades ka meile korduskasutuse lahendusi. Sinna läheb veel vaid mõned aastad. Peame vastu ja seni ehk kasutame sellist isetekkelist gruppi Prügi aardeks taaskasutus: TARTU või platvormi www.kuhuviia.ee.